2000 aastat vana kaltsuvaip

Kaltsuvaipade saamislugu

Kaltsuvaipade saamislugu ulatub 2000 aasta taha. Kõigepealt soojustasid rändhõimud nendega oma eluasemeid. Kangasteljed pandi üles kõikjal, kuhu pikemalt peatuma jäädi ning vaipadesse kooti oma aja sümbolid ja ajalugu.

Keskajal kasutati vaipu üksnes praktilistel eesmärkidel: et katta niisked kivipõrandad ja seinad, muuta suured ruumid väiksemateks hubasteks nurgakesteks. Tänapäeval kasutatakse kaltsuvaipu ruumide sisustuselemendina, millega luuakse meeleolu ja hubasust.

Kaltsuvaibad on looduslikud ja mõnusad, igas vaibas peidus oma hing ja terviklik ilu. Eestlased on kaltsuvaipade värvivalikus suhteliselt maalähedased. Kasutatakse palju rohekaid ja maalähedasi toone.

Vanemad vaibad olid kitsavöödilised. Vaibakirjad kujundati sagedamini puupunase, potisinise, kaselehekollase ja potirohelisega. Hiljem hakati kuduma laeimate vöötidega vaipu, kus seniste siniste ja punaste põhivärvide asemel domineerisid hallid ja pruunid värvitoonid. Triibustikku koostati punase, sinise, musta, rohelise ja lillaga.

Sõba – Eesti vaiba eelkäija

Eesti vaiba eelkäijaks võib lugeda sõba. Sõna sõba tähendab läänemeresoome keeltes riiet või riietust. Vana soome- voguli keeles tähendas „sopa“ niihästi särki kui ka riideid üldse. Eestis mõisteti sõba all suurt, tekitaolist suurrätti, mis jahedail päevil heideti üle õlgade ja mida öösel kasutati magamistekina. Sõbasid kasutati ka seelikuna (vaipseelik), saani-, vankri- ja sängikateteks. Vanemas kirjanduses nimetati sõbasid enamasti vaipadeks, selle sõna mitmes variandis waip, waib, weepa, vepa.

Sõba oli kootud väiksekirjalises raanu tehnikas ning sellel oli kõlavööga palistatud äär. Vanad kalmeleiud lubavad oletada, et sõbal oli oma kindel koht ka matusetalitustes. Ilmari Manninen kirjutab: „Sõba oli villasest toimsest riidest. Selle värv oli must või valge. Harvem mainib traditsioon linaseid sõbu. Sõba on olnud ilustatud äärtele kootud värviliste veeristega või on sellele õmmeldud kõladega kootud pook. Nurkades olid, rohkem või vähem, tüsedad lõngatutid.”

19. sajandil hakati taludes kuduma keerulisema kompositsiooniga pind- ja naastpõimelisi vaipu.