Eesti vaiba lugu algab koos eestlaste looga

13. sajandi vaibad olid ilmselt vaskspiraalidega ja ornamenteeritud kõlapaeltega kaunistatud õlakatted sõbad.

Eestlased on hiljemalt teise aastatuhande algusest peale kasutanud villaseid õlakatteid, mida on nimetatud germaanipäraselt vaipadeks võiks sõbadeks.

Kokkuõmblemata kangast seelikut on nimetatud vaipseelikuks.

Sajandeid valmistas talurahvas vaid kattevaipu: rõivasteks, saani-, vankri- ja sängikateteks.

19. sajandil hakati taludes kuduma keerulisema kompositsiooniga pind- ja naastpõimelisi vaipu.

19. sajandi lõpus ja 20. sajandi algul oli väga moes tikkida madalpistes erksaid romantilisi lillebukette.

20. sajandil tekkis Eestis professionaalne tekstiilikunst, muutus vaipade otstarve.

1930. aastatel hakkasid kunstnikud kujundama dekoratiivtekstiile nii kodude tarbeks (põranda-, seinavaibad jm) kui ka avalikku ruumi.

Kunstnik Oskar Kallise 1915. aasta vaibakavandi “Ussikuningas” järgi kooti üks vaip ka Eesti Vabariigi president Konstantin Pätsile.

Pärast sõda jätkus eesti vaibakunsti areng mitmekülgsena. Kujunes välja mitu põlvkonda erineva käekirjaga tekstiilikunstnikke.